Roland K ITSPEA

IT tööturul alustamiseks on õnneks olemas palju erinevaid võimalusi ja kui on ka vastavalt suur huvi, siis võivad kõik olla sobilikud karjääri edendamiseks. Järgnevalt analüüsin kolme erinevat haridustunnistust: klassikaline kõrgkoolidiplom, rakendus- /kutsekõrgkoolidiplom ja erialalisi kutsetunnistusi. Klassikaline kõrgkoolidiplom Selleks võib olla kas bakalaureuse-, magistri- või lausa doktorikraad. Ülikoolide õppekavad annavad oma laiapõhjaliste teadmistega hea aluse veel kõrgemal tasemel edasiõppimiseks ja spetsialiseerumiseks. Tööturul annab kõrgkoolidiplom hea eelise, näidates, et inimesel on olnud piisavalt järjepidevust ja tahtejõudu, et oma eesmärgid täita ja koolitee lõpuni viia. Ülikool on ka soodne keskkond, mis võib aidata leida uusi tutvusi, kes on huvitatud ja seotud sama valdkonnaga. Isegi kui on juba enne kõrgkooli minekut laialdased teadmised ja kogemused olemas, siis võib paberit ikka tarvis olla näiteks mõnele juhikohale kandideerimiseks, mille eelduseks on kõrghari

Ärivaraline litsents (EULA; suletud lähtekood) Eelised: Takistab pöördprojekteerimist. Tagab omanikule suurema kontrolli tarkvara üle. Võib kuritarvitamist vähendada (Tingumustes kirjas, mida kasutaja võib tarkvaraga teha). Vähendatud vastutus. Puudused: Piiratud kasutajate vabadused. Pikk ja keerukas litsentsileping. Kasutaja ei "oma" tarkvara. Kuna eelistada? Kui on äri- või kaubanduslikud eesmärgid, võimaldab kaitsta autoriõigusi ja tagada tulu teenimist. Aitab hoida ärisaladusi ja takistab sarnase tarkvara väljatöötamist. GNU GPL (tugev copyleft) Eelised: Kasutajatel vabadus muuta ja jagada tarkvara. Avatud lähtekood, võimaldab kasutajatel tarkvara edasi arendada. Kasutajate poolt tehtud edasiarendused peavad säilitama sama litsentsi. (võib ka olla puudus) Tarkvara võib müüa, kui kasutajate vabadused säilivad. Puudused: Avatud lähtekood oluliselt lihtsustab pöördprojekteerimist. Kuna muudatuste tegemisel peab litsents säilima, siis ei saa kokku segada suletud lähtekoodiga

  Intellektuaalomand on üpriski keeruline teema, millel on väga palju erinevaid nüansse. WIPO mudeli komponentide kohta lugedes leidub iga kohta omajagu kriitikat ja mul endal on raske hinnata süsteemi toimimist, kui varasemalt teemaga piisavalt kursis pole. Kaubamärk Kaubamärk on üks intellektuaalomandi osa, mis on enamjoalt oma eesmärkidega hakkama saanud ilma suurema kriitikata. Globaliseeruvas ja kiiresti arenevas maailmas on aina olulisem ettevõtetel oma bändi ja identiteeti kaitsta. Internet on lihtsustanud uute teenuste, toodete ja kaupluste turuletulekut, see ka tähendab, et ettevõtete logodel ja nimedel on suurem roll, üritades hallist massist eristuda. Kaubamärk ongi selleks oluline vahend. Kaubamärgist on tarbijatele ka kasu, see aitab inimestel vältida segadust ja pettetrikke. Uued teenused või tooted, mis pole ennast veel ära tõestanud, ei saa üritada kliente meelitada, kasutades selleks mingi tuntud brändi nime või logo. Kaubamärgid pole siiski ilma kriitikata. On näiteks

  Austa teiste inimeste privaatsust Võrreldes 90-ndatega on internet ilmselgelt kõvasti laienenud ja muutunud. See omakorda tähendab ka, et inimeste privaatsus on suurema küsimärgi alla jäänud. Kui näiteks enne veebi oli võimalik, et sõpradega tehtud ulakused said juttudena ja piltidega levida vaid seal kindlas sõpruskonnas, siis tänu sotsiaalmeediale on see privaatsus enamjaolt kadunud. Kõik muidugi oleneb, ei pea just avalikult kõike netiavarustesse postitama, aga järjest tavapärasemaks on ikka see muutunud, et enda ja sõprade elu laetakse järjepidevalt internetti. Selles mõttes on sotsiaalmeedia lihtsustanud inimeste privaatsust rikkuda, kui alati on võimalus, et keegi sinu väljaütlemisi, tegemisi või tõekspidamisi maailmaga jagada suudab. Kõik netis olev ei pruugi ka ainult sinna jääda, inimese internetitaust mängib reallses elus ka rolli, näiteks uued tutvused või kasvõi tööandjad võivad võtta selle oma eelarvamuse aluseks, kuidas teised või sina iseennast väljendanud oled interne